Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse ajalugu

Visioon

1996. aastast alates on EELK Tallinna Peeteli koguduse õpetajaks Avo Üprus, kes tõi endaga kaasa visiooni sotsiaalkirikust, mille kohaselt peab sotsiaalselt tundlik, avatud ja aktiivne kirik kujunema oma kogukonna integraatoriks ja tervendajaks. Ühiskonna tervendamine ja jõustamine on võimalik vaid inimeste vajadustele vastates. Moraaliteoloogia kohaselt on õige alustada nendest, kes vajavad meie abi kõige enam.

1997 – tänavatöö

1997. aasta aprillis kohtasid Peeteli koguduse liikmed öises Põhja -Tallinnas, Kopli liinidel tänaval 9 liikmelist hulkuvat lastekampa. Lapsed olid pesemata, määrdunud riietes ja väga arglikud.

Proovisime nendega juttu alustada, kuid nad jooksid eemale. Üks poiss jäi paigale ja temalt küsisime, mis nad öösel omapäi tänaval on ja kas neil on süüa vaja. Pärast väikest nõupidamist saime vastuse, et kõht on neil väga tühi ja toidu üle oleks neil hea meel.

Õnneks oli linnas lahti ööpäevaringselt avatud toidupood, kus sel ööl tuli käia kaks korda, sest ostetud toit lõppes kiiresti. Lahkudes mõtlesime, et heategu on tehtud ning arvasime, et see jääb viimaseks sõiduks linnaossa, mis on kuulus kriminogeensuse, narkomaanide ja kodutute poolest. Alles järgmisel päeval hakkasime mõtlema, et laste kõhud on tühjad ka täna ja homme. Samal õhtul läksime tagasi ja sellest alates käisid koguduseliikmed Kopli Liinidel iga nädalal, viies lastele toidupakke, sooje rõivaid ja tekke-patju. Lapsed olid vanuses 5-15, koolis nad ei käinud ja elamiseks olid nad leidnud tühja korteri mahajäetud majast, kus puudusid elementaarsed eluks vajalikud tingimused (toit, elekter, vesi ja WC). Lastel olid ka vanemad, kuid nad elasid lastest eraldi samasugustes tingimustes.

Ühel päeval küsisid lapsed: "Te olete ju kirikust. Miks te meid kunagi sinna ei kutsu?" Pimedasse, kinnimüüritud akendega ja külma Peetelisse, kus ühest kraanist tuli külma vett ja keldrisse jooksis kanalisatsioon? Seal ei olnud meil midagi teha ja meie ühised tegevused jätkusid vabas õhus.

Sama aasta suvest käivitati laste abistamiseks Peeteli kirikus projekt "Me oleme olemas" Projekti finantseeris Sotsiaalministeerium koos Peeteli kogudusega. Septembris 1997 tegi koguduse õpetaja Avo Üprus ettepaneku võtta kasutusele kiriku teisel korrusel asuv mahajäetud õpetaja korter ja remontida mõned ruumid, et saaks talvel lapsi sooja tuppa kutsuda. Tuli kokku 5-6 meest, kellest kolm olid koguduse liikmete sõbrad, üks kiriku naabruses elav töötu mees ja kaks kinnipidamisasutusest vabanenud meest. Mehed tegid nii käte kui ka südamega head tööd ja nelja kuuga remonditi põhjalikult köök ja kolm tuba. Kogu ettevõtmine sai teoks üksnes eraannetajate ja organisatsioonide toel.

Neli kuud väldanud ehitustöö tulemusena avas 23. detsembril 1997.a. uksed tänavalaste päevakeskus. Sellele algatusele ja sellest võrsuvale, andis õnnistuse tollane EELK assessor ja tänane peapiiskop Andres Põder.

1998 - Päevakeskus

Olime saanud usaldusliku kontakti üle 20 lapsega. Päevakeskus oli avatud 4-5 päeval nädalas ja siit sai sooja toitu, puhtaid riideid ja ravimeid. Päeval oli võimalik soojas toas olla, kuid ööseks läksime meie oma koju ja lapsed tagasi Kopli Liinidele. Algus ei olnud kerge, puudust tundsime toiduainetest, duširuumist ja pesumasinast. Kuid head inglid saatsid meile sõpru, kes uksest sisse tulid ja küsisid, kas teil on abi tarvis.

Püüdsime lapsed suveks linnast maale viia, kuid rahalised võimalused selleks olid väga piiratud. Saaremaalt leidsime heatahtlikud inimesed, kes olid meile nõus andma tühjalt seisva Tumala mõisahoone. Esimene üle 30 päevane suvelaager osutus tõeliseks katsumuseks - tulvil üllatusi ja pettumusi, rõõmu ja raevu, usaldamist ja reetmist ning palju-palju avastamisi ja õppimist. Õppimist mõistma, andestama ja armastama - ühtviisi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Septembris ei tahtnud enam keegi tänavale tagasi minna. Kui Saaremaal oli õhtune käte-jalgade pesemine tüliküsimuseks, siis nüüd tahtsid kõik magada valgete linade vahel.

Olles kogenud armastust ja hoolivust, sündis hirm tänavale naasmise ees. Nad vajasid kaitstud ja hoitud olemist nagu kõik teisedki lapsed. Vajasid kodu. Sama aasta oktoobris saime sõprade abiga remonditud duširuumi ja WC. Nii lapsed kui täiskasvanud tundsid sellest suurt rõõmu ja ka meie töö muutus lihtsamaks.

1999 - Lastekodu

Kaheaastase töö tulemusena olid laste ja koguduse liikmete vahel tekkinud väga usalduslikud suhted ning olime saanud headeks sõpradeks, kuid siiani ei jõudnud enamus lastest kooli.

1998. aasta detsembris otsustas koguduse juhatus võtta päevakeskuse ruumidesse elama need lapsed kes on valmis koolis käima hakkama. 1999. aasta jaanuaris andsid kaks tüdrukut nõusoleku koolis käima hakata, juhul kui nad saavad kirikus ööbida. Paari nädala pärast tuli veel paar poissi ja 1999 aasta lõpuks elas kirikus 12 last. Kuna magamistubadest tuli puudus, siis ehitasime kiriku koorirõdule magamistoad, dušid ja kaks tualetti.

Esimene ja olulisim oli kooliskäimine. Loobuda tuli ka suitsetamisest, liimi nuusutamisest, narkootiliste ainete tarvitamisest, alkoholist. Ei olnud lubatud kakelda ja ropendada. Pärast kooli tuli tulla otse koju ja õhtul pidi kohal olema kaheksa paiku. Laste jaoks, kes on aastaid tänaval omakehtestatud reeglite järgi elanud, oli see raske valik. Kaksteist last otsustasid, et nad püüavad.

1999-2001 Uue päevakeskuse ja turvakodu ehitamine

Kuna endises õpetaja korteris asus nüüd lastekodu, kandus päevakeskuse töö kirikusaali, keldrisse ja koridoridesse. Seal said lapsed sooja toitu, kiriku esimesele korrusele ehitati veel üks duširuum ning ka päevakeskuse lastel avanes võimalus end pesta.

1998-2001 elasid kiriku keldris 4-6 suuremat tänavapoissi. Nad olid tänaval elanud kauem kui teised lapsed ning neil oli palju raskem korrale alluda. Kuid abi ja tuge vajasid nemadki - poistel ei olnud öösiti kuskil magada ja me lubasime neil ööbida kiriku keldris. Keldris olid mõned vanad raudvoodid ja madratsid, mida nad said kasutada. Tingimused olid väga halvad, kuid ometi oli see parem kui öösiti kambas tänaval hulkuda. Kiriku keldris oli niiske ja pime ning põrandal loksus vesi, mis drenaaži puudumise tõttu keldrisse imbus.

Iga kord kui päevakeskus oli avatud, tuli kirikusse 10-15 last, kuid olemasolevates tingimustes oli nende aitamine väga keeruline ning koguduse juhatus võttis vastu otsuse rajada kiriku keldrikorrusele tänavalaste päevakeskus ja turvakodu. Meie sõprade ja toetajate annetuste abil alustati 1999 aasta renoveerimistöödega ja esimese etapina ehitati välja kogu kirikut ümbritsev drenaaži- ja kanalisatsioonisüsteem.

Kohutavas seisukorras olid ka kõik teised kirikuruumid - seinad olid värvitud tumerohelise õlivärviga, küttesüsteem oli enamuses rivist väljas ja kogu maja ääretult niiske.

Hädasti vajasid remonti ka kirikusaal ja trepikojad. Päevakeskuse suuremad poisid lõid aktiivselt kaasa Peeteli kiriku taastamistöödel, nad raiusid lahti kinnimüüritud Peeteli kiriku aknad ja eemaldasid kahe aasta jooksul kaabitsatega seintelt vana õlivärvi ca 400 m2 ulatuses.

1999. aastal alustasid päevakeskuse vanemad poisid keldrisse ehitatud vaheseinte ja vana betoonpõranda lammutamist. Ehituse eeltööde käigus tassisid poisid keldrist välja 230 m3 ehitusprahti. Kõik need tööd olid füüsiliselt väga rasked ja väsitavad. Ometi tahtsid nad seda teha ja see muutis paljutki nende senises maailmavaates. Oma töö eest võisid nad kirikus elada, said sooja toitu ja rõivaid. Samm sammult hakkasid nad aru saama, et eluga toime tulla on võimalik ka ilma varastamise ja pettuseta. Nagu on öelnud Avo Üprus, need poisid ehitavad kirikut nii hoonena kui ka enese sees. Nii ehitasid nad endale ja teistele lastele ka kodu, aga seda nad veel ei teadnud, ega teadnud seda väga hästi ka meie.

2000. aasta juulis sõlmisime ehitusfirmaga lepingu kogu keldrikorruse renoveerimistöödeks. Ehituse esialgne eelarve oli 1,8 miljonit krooni, kuid ehituse tarbeks avatud pangaarvel oli vaid 250 000 krooni vajaminevast summast. Andsime oma plaanist koostööpartneritele teada ja nad lubasid meid toetada. Peale selle saatsid head inglid veel inimesi Peetelisse, kes meile ise oma abi pakkusid. Annetusi saabus 12 erinevast riigist ja 10 kuu pärast oli remont valmis. Päevakeskus ja turvakodu avati 1. aprillil 2001 ja sedapuhku andis tehtule õnnistuse EELK nimel piiskop Einar Soone. Piiblit loeti sellel päeval Peeteli kirikus toimunud tänujumalateenistusel kaheksas erinevas keeles.

Keldri renoveerimine maksis kokku 2,79 milj. krooni, koos drenaaži ja kanalisatsioonisüsteemi vahetamisega 3,1 milj. krooni ja avamise ajaks oli kogu summa ka tasutud.

Esimesed lapsed tulid turvakodusse elama 2001. aasta maikuus. Peeteli kiriku keldris on 430 m2 põrandapinda. Päevakeskuses on 6 dušši ja saun, pesumasin ja kuivati, tänapäeva nõuetele vastav köök ja suur söögisaal. Lastel on ka eraldi klassiruum, kus õpitakse koduseid ülesandeid ja tegeletakse loovteraapiaga.

1997. aastast kuni tänaseni on valdav osa Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse tegevuskulusid kaetud eraisikute, koguduste ja erinevate organisatsioonide annetustega Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist, Šveitsist, Hollandist, Venemaalt, Saksamaalt, USAst ja Eestist.

2000. aasta kevadest kuni 2004. aasta lõpuni saime tegevuskuludeks rahalist toetust Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametilt, kes ostis Peeteli kiriku sotsiaalkeskuselt lastekoduteenust.

Läbi aastate oleme kirjutanud erinevate tegevuste läbiviimiseks ka projekte. Läbi projektifinantseerimise on meie tegevust toetanud Tallinna Sotsiaal- ja tervishoiuamet, Sotsiaalministeerium, Tallinna Noorsooamet, Põhjamaade Ministrite Nõukogu jne.

2003 - 2004. a. alustati tööd "Saaremaa laagri" projektiga. Suved ja koolivaheajad veedavad lapsed Saaremaal ja seda mitte ainult puhates. Lastele meeldib teha tööd: raiuda võsa, teha puid OMA kätega.

Kaheteistkümne tegevusaasta jooksul on kirikust omale lühemat või pikemat aega peavarju leidnud üle 80. lapse, 32 last on kas lapsendatud, elavad kasu- või hooldeperedes ning 15-l lapsel on olnud võimalus pärast paari-aastast kirikus elamist pöörduda tagasi koju.

Täname Jumalat armu, halastuse, sõprade ja laste eest, kes Peeteli kirikus endale kodu on leidnud!